Tema arvab, et...

"Jaan Kaplinski: NATO ei suudaks Eestit Venemaa eest kaitsta"

   Kirjanik Jaan Kaplinski usub, et NATO-l puudub reaalne jõud kaitsta Eestit Venemaa kallaletungi eest. Venemaale võiks vastulöögi anda tuumarelvaga, kuid kas keegi hakkaks Eesti pärast tuumasõda pidama.

   Kaplinski ütles Vikerraadio saates "Uudis+", et NATO-l, sealhulgas USA-l ei ole Euroopas reaalset jõudu kedagi kaitsta, vahendab ERR Uudised.
   "Ameerika väed on kõik kinni Aasias. Nad on sunnitud isegi rahvuskaarti Iraaki saatma, sest oma vägedest jääb puudu," viitas Kaplinski USA instituudi Strategic Forecast analüüsile.
   Kaplinski sõnul ei saa arvestada ka teiste NATO riikide abiga. "Eesti on mõnes mõttes nagu Iisrael - nagu lääne sillapea vastu ida avarusi. Siia vägede toimetamine on ise juba üsna keeruline operatsioon," sõnas ta.
Kui Venemaa ei suudaks Eestit okupeerida tundide, siis päevade jooksul küll, avaldas Kaplinski arvamust. "Kuna Eesti elanikkonna põhiosa elab Tallinnas, siis piisaks Tallinna hõivamisest ja mereblokaadist," ütles ta
   NATO-l on Kaplinski hinnangul võimalik anda Suurbritannia ja Prantsusmaa tuumarelvade abil Venemaale vastulöök, kuid seda konventsionaalsete vahenditega võimalik teha ei ole. "See tähendaks tuumasõda, aga siin ongi küsimus, kas keegi hakkab Eesti pärast tuumasõda pidama," märkis ta
   Kaplinski ütles, et Eesti vallutamine on vaid teoreetiline seni, kuni Venemaa ei taju väga suurt ohtu oma julgeolekule. Tema sõnul on Eesti idanaabri jaoks praegu kõrvalise tähtsusega, sest viimase põhiprobleemid on praegu Aasias, samuti Ukrainas ja Kaukaasias.
   "Kuni Venemaad ei ole sealt välja surutud, ei hakka ta Baltikumis midagi ette võtma. Selles mõttes on Eesti kuulumine NATO-sse kasulik."

Allikas Postimees: 02.01.2009

"Jaan Kaplinski: uue keeleseaduse valgel tundub meie iseseisvus üllatavalt nõrk"

   Keel on imeline asi. Laps õpib paari aastaga vabalt rääkima-mõistma emakeelt (vahel ka mitut keelt), teadmata midagi grammatikast, foneetikast, süntaksist.

   See, et valdame keelt vabalt, tähendab, et räägime, mõtlemata, kuidas räägime. Mulle oli üllatus taibata, et ennevanasti ei rääkinud eestlased ilmselt üldse oma keelest, selleks oli olemas ainult kaks sõna: sõna ja keel. Palju muutus, kui eesti keelest sai kirjakeel, kõigepäält muidugi keel, millesse tõlgiti vaimulikke tekste.
   Tõlkijad ei olnud eestlased ja eesti keelega oli neil probleeme. Eesti keel erineb suuresti ladina ja saksa keelest. Mõned eesti keelega tegelejad leidsid, et see tuleb lihtsalt sellest, et eestlased ei kasuta oma keelt korrektselt, ja püüdsid siis nii teoorias kui praktikas eesti keelt ladina-saksa liistule tõmmata.
   Nüüd on nende esimeste keelekorraldajate teoreetilised seisukohad küll ekslikeks kuulutatud, tegelikult aga ei ole neist päriselt loobutud. Arusaam, et eestlased ei oska korralikult-korrektselt eesti keelt, on küllalt levinud keeletoimetajate ja «emakeele õpetajate» hulgas. Panen viimased sõnad jutumärkidesse, kuna koolis tegelikult ei õpetata emakeelt, vaid eesti keele grammatikat ja õigekirja. Kuid see selleks.
   Huvitavam on praegu jälgida Stahli ja teiste traditsiooni jätkuvuse viimast tõendust, nimelt keeleseaduse täiendatud ja parandatud varianti. Muidugi on selles seaduses mõndagi mõistlikku, olgu või katse piirata inglise keele võimutsemist meie tänavapildis. On aga kahtlane, kas seda keeleseaduste ja keelepolitsei abiga eriti tõhusasti teha õnnestub.
   Mis puutub eesti keele õiguste kaitsesse Eestis, siis on seegi kiiduväärt ettevõtmine, kuigi annab märku sellest, et Eesti riiklik ja kultuuriline iseseisvus on ikka üllatavalt nõrk. Varem või hiljem küsib keegi otse, kas Eesti on vaba ja demokraatlik riik või hooldekodu-reservaat, kus üht väikerahvast hoitakse ja pahade võõrmõjude eest kaitstakse.
   Mida ütleb uus seadus eestlastele, kes enda meelest (selliseid eestlasi vaatamata toimetajate ja õpetajate pingutustele siiski leidub) eesti keelt oskavad ja tahavad selles keeles end ka avalikus sõnas väljendada? Seadus ütleb, et :
   § 19. Ajakirjanduskeel (1) Üleriigilise levikuga ajakirjandusväljaannete, sh veebiväljaannete keelekasutus peab vastama kirjakeele normile. Kirjakeele normi nõuded ei kehti ajakirjandusväljaandes avaldatava kunstilise teksti suhtes.
Piirkondliku levikuga ajakirjandusväljaannetes võib kasutada eesti keele piirkondlikku erikuju.
(2) Eestikeelsetes tele- ja raadiosaadetes kasutatakse korrektset eesti keelt.Punktil 2 ei ole õigupoolest küll seadusandlusega palju tegemist. Kui kirjakeele norm on ka seadustega enam-vähem paika pandud, siis ei oleolemas «korrektse keele» määratlust ja kahtlen, kas seda üldse anda saab. Telesaates intervjueeritud venelane ei räägi võibolla eriti korrektset eesti keelt, kas tuleks edaspidi sellistest intervjuudest loobuda? Kas riigitelevisioonis võib nüüd rääkida võru keelt? Kas väljendid nagu «tšau», «telekas», «naistekas», «ruulib» jms on korrektsed või ei?
   Tõsisem lugu on punktiga 1, mis mind tõsiselt pahandab. Eriti veel siis, kui lugeda lisaks § 38. Eesti keele kasutamise nõude ja kirjakeele normi rikkumine
   (1)Eesti keele kasutamise nõude või kirjakeele normi rikkumise eest ajakirjandusväljaannetes, avalikul sildil, viidal, kuulutusel, teadaandes, reklaamis, veebilehel, müüdava kauba või pakutava teenuse kohta olulist teavet sisaldava Eestis registreeritud kaubamärgi sõnalise osa ja ettevõtte liiginimetuse eksponeerimisel, samuti nimede ümberkirjutamises – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 20 000 krooni.
   Niisiis võib nüüd ilmselt trahvida ajalehte, kes avaldab näiteks Jaan Kap­linski artikli, kus autori keelekasutus on jäetud muutmata ja sellisena ei vasta kehtivatele normidele (ÕSile). Kui autor kirjutab «šariaadi» asemel «šariia», kuna oskab mõnevõrra araabia keelt, või «vedeldi» ja «eemaldi» asemel «vedeldaja» ja «eemaldaja», kuna tema keeletundele on vastuvõtmatud paljud ti- ja di-tuletised.
   Tõsi, autorile jäetakse keeleline pelgupaik, nimelt sellessamas punktis 1, kus on öeldud, et «kirjakeele normi nõuded ei kehti ajakirjandusväljaandes avaldatava kunstilise teksti suhtes». Imetlen seaduse tegijaid, kes ilmselt siis usuvad teadvat, mis on kunstiline tekst ja mispoolest ta erineb mittekunstilisest. Uudis ilmselt ei ole kunstiline tekst ja ajalehes ilmutatud luuletus on kunstiline. Ent kuidas on lehes avaldatud esseega? Kolumniga? Toimetaja laupäevase mõtisklusega?
   Igal eestlasel on keeletunne, kui seda ülipüüdliku ja pedantse «emakeele õpetusega» pole nüristatud. Kui inimesi pole õpetatud kahtlema selles, kas nad oma emakeelt ikka oskavad. Ning on paha, kui toimetajad ja muud keelehooldajad peavad oma pühaks kohuseks selle keeletunde vastu sõdida mingi normi nimel, mis vahel lähtub lausa puudulikust eesti keele tundmisest.
   Nagu omaaegne reegel, mis keelas vormid nagu «kasvaja laps» või «haukuja koer». Eriti kurjast on see, kui keeletoimetajad asuvad oma arusaamade ja normidega kirjaniku keele kallale. Mind haavab tõsiselt, kui toimetaja pakub mu tekstis «parandustena» välja «sinnasamasse» «sinnasamma» asemele.
   Keeletoimetajaid on aga vähem kui kirjanikke (ja ajakirjanikke), ja nende tegevuse eesmärk on tahes või tahtmata keele ühtlustamine. Mis tähendab seda, et meie kirjanikkude keel on muutunud isikupäratumaks ja tuimemaks, kui oli sada aastat tagasi. Keelekorraldajatel ja toimetajatel tasuks siis, kui nad kirjutavad «haukuja koer» asemele «haukuv koer» või asendavad «kuskil» «kunagi’ga», «õele Minnale» «õde Minnale’ga», mõelda sellele, et võibolla kirjutasid kõige ilusamat, rikkamat ja isikupärasemat keelt kirjanikud, kes ei olnud koolis eesti keelt õppinud.
   Grammatilisi vorme ja sõnajärge ei tohiks toimetaja mingil juhul muuta, kahtluste puhul tuleks konsulteerida autoriga. Võibolla tuleks seadusega selgemini paika panna autori õigus oma keelekasutusele, tema õigus kaitsta end toimetaja «paranduste» eest. Mis ei tähenda seda, et toimetajaid, autori teksti hoolikaid ülelugejaid ja ilmsetele vigadele ja küsitavustele osutajaid poleks vaja. Korrektsusest minu meelest olulisemgi on keele loovus, mis avaldub, olgugi vahel robustsel kujul, just veebilehtedes, elavas kõnekeeles, slängis. Millest üht-teist jõuab ka ühiskeelde, viimaks isegi kroonukeelde, kuigi esialgu inimeste spontaanse keeleloome ja autorite keele eripära vastu võideldakse.
   Kas keeleseadus ei peaks olema kirja pandud korralikus keeles? Kahtlen, kas seda on näiteks järgmine moodustis:
   (2) Kurdi või vaegkuulja eesti viipekeelse ja viibeldud eestikeelse suhtlemise õigus lõikes 1 nimetatud asutustes tagatakse tõlketeenuse võimaldamisega õigusaktides sätestatud korras.
   Mis on «viibeldud eestikeelne suhtlemine»?

Allikas: Postimees: 30.07.2009

"Jaan Kaplinski seob tuleviku sotsiaaldemokraatidega"
(külalisena Mõõdukate üldkogul)

Rahvusvaheliselt tuntud kirjanik ja Eestis tunnustatud mõtleja Jaan Kaplinski leiab, et «Eesti taasvirguv sotsiaaldemokraatia on asi, mis vajab võib-olla natuke abi ja tähelepanu, ning ma loodan, et mul õnnestus seda talle siis mingil määral ka saada». Sellega viitab Kaplinski nii viimastel päevadel interneti vahendusel rohkem kui 800 toetusallkirja kogunud parempoolse riigipöörde vastu üles kutsuvale protestikirjale kui ka oma võimalikule poliitikasse minekule.

Te tulite hiljuti välja radikaalse avaldusega sotsiaaldemokraatia toetuseks. Kas te olete ehk kaalunud ka ise ühinemist homme uue nime saava Mõõdukate erakonnaga? On täiesti võimalik, et kui Eestis tekib oletatavalt Eesti Sotsiaaldemokraatlik Erakond, siis mina selle erakonna liikmeks astun.

Ma rääkisin ennist Mõõdukate juhatuse liikme Toomas Hendrik Ilvesega. Ta avaldas arvamust, et see oleks erakonnale suur au, kui te kandideeriksite Euroopa Parlamenti. Mida te ise sellest arvate? (Naerab.) Ma arvan, et see aeg on minu jaoks möödas.

Aga kui niisugune ettepanek kongressil tehtaks? Ma ei ole mõelnud sellele, aga esimesel hetkel võin küll öelda, et mu vastus saab olla ei.

Miks tulite ennist mainitud avaldusega välja just enne Mõõdukate kongressi? Minu arust Eesti taasvirguv sotsiaaldemokraatia on asi, mis vajab võib-olla natuke abi ja tähelepanu, ning ma loodan, et mul õnnestus seda talle mingil määral ka saada.

Te hoiatate oma avalduses avalikkust parempoolse riigipöörde eest, juhul kui Reformierakonna kavandatud maksureform peaks tõeks saama? Millest nii karmid väljendid? No eks see Eesti riik ju on praegu niisugune närbukene ega täida paljusid ülesandeid, mida riik täidab Skandinaavias või Soomes. Kui läheb aga läbi see maksureform, siis minu arvates saab riik sellise põõna, et ei saa kunagi kujuneda Põhjamaade tüüpi heaoluriigiks.

Minu meelest selleks, et ehitada üles hästi toimivat riiki, kus inimesed tunneksid end koduselt ja turvaliselt, on möödapääsmatu ka see palju siunatud astmeline tulumaks.
Mõõdukad on olnud pikka aega võimul koos nendesamade parempoolsetega. Milline on nende vastutus? Minu meelest Mõõdukad olid natuke mõõdutult mõõdukad, sellised viisakad haritlased, kes tahtsid ajada niisugust tsentristlikku, mõõdukat ja arukat poliitikat.

Saaremaa vanasõna ütleb, et kes end lambaks teeb, seda söövad hundid. Ma tahan, et Mõõdukad, kes seni on olnud ikkagi pigem lamba- kui hundinahas, muutuksid pigem rahulikuks tugevaks karjakoeraks, kes vajadusel kaitseb karja huntide eest. Mõnikord on seda vaja. Ma loodan, et mitte väga tihti, aga mõnikord on.

Allikas: Postimees: 07.02.2004

"Jaan Kaplinski: klassiku hüvastijätt emakeelega"

Laupäeval tähistab 70. sünnipäeva eesti kirjanik Jaan Kaplinski. Aga on ta veel üldse eesti kirjanik? Raske öelda. Möödunud aasta 10. detsembril avaldas ta oma blogis ingliskeelse teksti pealkirjaga “Goodbye my Estonian” ehk “Hüvasti, mu eesti keel”. Seal selgitab ta põhjusi, miks ta enam eesti keeles ei kirjuta. Kaplinski otsustas oma emakeele nurka visata, sest “mitte kellelgi pole õigust öelda Eesti inimestele, milliseid sõnu nad peaksid kasutama ja milliseid mitte”.
Arusaadav. Kuid tundub, et asi on ka muus. Kaplinski on varemgi öelnud, et on väsinud kirjutamast. Ingliskeelses blogisissekandes nendibki ta tüdinult: “Olen kirjutanud ja avaldanud eesti keeles luuletusi, esseesid ja artikleid umbes viiskümmend aastat, seega pool sajandit. Kas sellest pole küll?”

Võib tõesti olla. Jaan Kaplinski sulest on ilmunud üle 40 raamatu, nende seas nii romaane, luuletusi, esseistikat, näidendeid kui lasteraamatuid. Seda pole just vähe. Ja tegelikult pole ta oma kirjanikukarjäärile veel praegugi joont alla tõmmanud. Ta peab usinalt “Ummamuudu” nime kandvat võrgupäevikut, mis sisaldab lisaks ingliskeelsetele ka võru-, soome- ja venekeelseid mõtisklusi ja arvamusavaldusi. Jõulude puhul pani Kaplinski üles isegi ühe ladinakeelse postituse… Aga ikkagi: mis on saanud luuletajast, kes küsis nelikümmend aastat tagasi: “kui unustad laulu ja keele kas mäletad iseend”?


Ta pole kuskile kadunud. Samuti on Kaplinski jätkuvalt vägagi teadlik oma tähtsusest ja tähendusest. Ta on enim võõrkeeltesse tõlgitud ja rahvusvaheliselt tunnustatuim elusolev Eesti kirjanik. Seega pole ime, et talle ei mahu hinge, kui igasugused asuvad oma suva järgi muutma seda, millele tema on pühendanud kogu oma elu: eesti keelt. Nii ei kõhkle Kaplinski kritiseerimast ka president Toomas Hendrik Ilvest, kelle “Sõnaus” talle vastukarva on. “Ühelgi presidendil pole voli õpetada inimestele, kuidas rääkida või kirjutada,” põrutab Kaplinski inglise keeles.
Niisiis tundub, et Kaplinski meelest on tema keel temalt varastatud. Järelikult ei saa ta seda keelt enam kasutada. Samuti ei tunne ta, et tal oleks enam missioonigi seda kasutada. Sest mis missioon saab kirjanikul olla rahva ees, kes tema meelest oma keelest lugu ei pea? Üsna kompromissitu hoiak. Iseenesest tunnistavadki paljud kirjanikest kolleegid, et Jaaniga ei ole lihtne läbi käia. Ta ei püüagi seda kellegi jaoks lihtsaks teha.
Ta tahab hoopis olla tema ise: mees, kes alati oma radu käinud. Aga ka mees, kellele pole omane mitte ainult filosoofia ja luule kõrgused, vaid kellel on ka väga kindel ettekujutus heast ja halvast ning õigest ja valest. Kuid Kaplinski ei taha ometi oma arvamust kellelegi peale suruda. Selle asemel on ta valinud keelelise sisepaguluse. Kaplinski on otsustanud tõmbuda ühelt poolt eesti keelest tagasi võru keelde kui ürgsemasse, seadustest ja ettekirjutustest vabasse keeleruumi. Ja teisalt eelistab ta suhelda soome, inglise ja vene keeles. Need on keeled, millesse teda on tõlgitud, milles tal on sugulasi ja milles suheldes ei pea ta arvestama kõige sellega, mis talle Eesti puhul närvidele käib. Kaasa arvatud eesti keelega.

Allikas: Eesti Ekspress: 23. jaanuar 2011