Elulugu

Jaan Kaplinski sündis 22. jaanuaril 1941 Tartu naistekliinikus Toomemäel. Tema sünnipäeva pühitseti juba neljakümnendatel ja viiekümnendatel aastatel, tõsi küll, V.I. Lenini mälestuspäeva nime all. Hiljem see püha kaotati põhjendusega, et Lenin elab igavesti.. Kaplinski isa, Jerzy Kaplinski (1901 - 1944?) isa poolt esivanemad olid juudid ja legendide järgi oli keegi neist ka Bütsantsist pagendatud Laskarise soo esindaja.Jaan K. ema Nora Raudsepp (1906 - 1982) oli ema poolt mulk, isa poolt võruke, nii ei ole Jaan K. esivanemate hulgas päris-eestlasi, mis võibolla seletab tema käitumises ja loomingus esinevaid ebaeestilikke jooni. Nora K. isa Jaan Raudsepp (1877- 1961) on pärit Eoste külast Põlva lähedalt.Ise on ta rääkinud:"Oma perest olid mulle vaimses mõttes kõige olulisemad ema, tädi Mara ja vanaisa. Emalt olen saanud filoloogilised ja kirjanduslikud huvid ja ema kaudu olen seotud ka eemaloleva, Stalini laagritesse kadunud isa mälestusega. Isast ei ole jäänud muud kui paar fotot, paarkümmend polonistika, filoloogia ja filosoofia valda kuuluvat raamatut, mõned märkmed ja kirjad. Paar säilinud armastuskirja, mis ta oli kirjutanud mu emale ja ühe luuletuse mustandi leidsin alles pärast ema surma.Vanaisa huvid jagunesid poliitika ja looduse vahel. Äriga ta mõistetavalt enam tegelda ei saanud: sellest ta küll vanade sõpradega rääkis, kuid sellest ei taibanud ma suuremat. Vanaisa oli kaotanud oma varanduse. Esialgu sai ta töötada omal alal, juhatades Tartu antikvariaati, kuid kaotas hiljem selle koha kui endine kapitalist. Tal oli palju vaba aega ja ta viis mind tihti jalutama - Toomele, Tähtverre ja Maarja surnuaiale. Tihti liitus meiega mõni tema sõber. Väljas looduses räägiti palju loodusest, lindudest ja taimedest, vahel ka aiandusest ja põllumajandusest. Kodus räägiti peamiselt poliitikast. Vanaisal ja vanaemal oli palju sõpru ja tuttavaid. Kallaste-Lastela oli olnud külalislahke koht, kus lühemat-pikemat aega elasid mitmed sugulased, tuttavad või laste tuttavad, sealhulgas näiteks kunstnik Ott Kangilaski. Raudseppadel oli ka heategijate ja metseenide kuulsus, tädi Mara mäletas hästi, kuidas uusaastahommikul nende poole vooris mitmesuguseid inimesi, kes kõik tahtsid "prouale ja härrale" head uut aastat soovida, suur osa neist lootis selle tasuks proualt ka mõned kroonid saada ja seda ka sai. Üks inimene, keda Raudsepad püüdsid aidata, oli helilooja Eduard Oja, kes aga vajus aina lootusetumalt alkoholismi küüsi. Nora Kaplinski rääkis ikka, et tema meelest on üks kõige mõjusamaid eesti helitöid Oja kantaat Marie Underi sõnadele kogust "Mureliku suuga" "Ja sammub ja sammub seal sada meest...". Ilmselt ei ole selle kantaadi muusika säilinud.