Looming/Teosed

Luule
Kaplinski esimene luulekogu „Jäljed allikal” ilmus 1965 noorte autorite kassetis. Selles raamatus võib juba ära tunda autori ainuomase hoiaku, kuigi vormiliselt sarnaneb ta tolleaegse luule peavoolule. 1967 avaldatud „Tolmust ja värvidest” on seevastu Kaplinski mõjukas ja läbimurdeline teos, mis sisaldab tuntud luuletusi („Vercingetorix ütles”, „Me peame ju väga tasa käima”, „Üks kuningas oli kord maata”). Silma paistab loodusetaju, mis näib püüdlevat subjekti-objekti piiri kustutamise poole. Suhe ajalooga on pigem tõrjuv, loomupäraselt patsifistlik. Stiil on elliptiline ja metafoorirohke. Vaheldumisi on paigutatud võimsalt voolav vabavärss ja lõppriimilised tekstid, kus väljendus on järsk ja taotleb lühikesi kirkaid vormeleid. Kaplinski ise on selle raamatu kohta öelnud: „Terve luuletuskogu on tegelikult heitlemine piirides, ruutudes, kütketes, enda sõnumine neist lahti, püüd piire liigutada, keset ümber paigutada või temast hoopis loobuda. Kui see viivuks õnnestub, on mina „minata”, osaledes kõigis kujudes, värvides ja kõlades, elu küllalisuses, mille vahetu tunnetamine kõigutab selle olematu minu laululaevas pilvede alla.”Põhijoontes samalaadset luulet sisaldab 1976 ilmunud „Ma vaatasin päikese aknasse”, kus on palju varem kirjutatud tekste (kõige varasemad juba aastast 1958). Seitsmekümnendate aastate algul muutub Kaplinski väljenduslaad napiks. Seda ennustab juba „Valge joon Võrumaa kohale” (1972), mille tekstid on kirjutatud 1967-68. Eriti sõnasäästlik on 1970-72 valminud „Seesama meri meis kõigis” (avaldatud kogus „Uute kivide kasvamine”, 1977), kus Kaplinski näib olevat värsi mõistest loobunud ja koostab teksti peamiselt ühesõnalistest ridadest, nii et luuletust valitseb graafiline vertikaal. Sõnastus on väga metafoorne, peaaegu mõistukõneline. Enam-vähem sarnases stiilis on ka 1973-75 kirjutatud poeem „Hinge tagasitulek” (avaldatud alles 1990), kus autor eneserefleksiivselt kirjutab: „kui lihtne on otsida leida metafoor või / kuidas seda eesti keeles peaks nimetama / ja lasta tal minna oma elu elama”. Oma poeemi on Kaplinski hiljem iseloomustanud nõnda: „See on šamaani loveretk, kes peab tagasi tooma kadunud hinge. Hinge on meilt röövinud tsivilisatsioon, millesse oleme sattunud ja mida liigse õhinaga teenime, uskudes, et ta on meile annud vabaduse... Hinge tagasitulek tähendaks ka eestlaste taas-saamist päris-eestlasteks”. Minimalistlikku laadi jätkab veel 1982 ilmunud „Raske on kergeks saada”, aga metafoorsus on siin taandunud. 1985 avaldab Kaplinski luulekogu „Õhtu toob tagasi kõik”, mis lööb tema eelnenud luuleloomingust lahku. Valitseb pealtnäha lihtne kirjeldus, millesse põimuvad paradoksaalsed mõttekäigud ja müstilised äratundmised. Stiil on vaoshoitud, ilma tunderõhkudeta. „Tükk elatud elu” (1991) jätkab samas laadis, raamatusse kuulub ka pikem proosaluuletus „Läbi metsa”. Luulekogu „Mitu suve ja kevadet” sisaldab peale Kaplinski enese luuletuste tõlkeid hiina luuletaja Su Dungpo (Su Shi) tekstidest. Järelsõnas põhjendab autor valikut sellega, et teda ühendab Su Dungpoga „kiindumus chan-buddhismisse”. Raamatus „Öölinnud. Öömõtted” (1998) on Kaplinski avaldanud eestikeelsete luuletuste kõrval rea tekste soome ja inglise keeles, „Sõnad sõnatusse” (2005) sisaldab venekeelseid. 2001 on Kaplinski eestinduses ilmunud Laozi ”Daodejing”. Aastal 2000 ilmunud „Kirjutatud” on Kaplinski luuletuste koondkogu (üle 900 lk), kus autor on teistmoodi rühmitanud kogu oma selleks ajaks ilmunud luuleloomingu (alapealkiri „Valitud luuletused” on eksitav).

Proosa

1980. aastate lõpust hakkas Kaplinski avaldama oma luulele lähedast autobiograafilist proosat: „Jää ja kanarbik” (ajakirjas 'Looming' 1989, nr 11), „Kust tuli öö” (1990), „Jää ja Titanic” (1995). Üheksakümnendatel aastatel kirjutas ta luule kõrval ka pikemat proosat. Reisikiri „Teekond Ayia Triadasse” (1993) arutleb antiikkultuuri, mütoloogia ja religiooni üle. „Silm” ja „Hektor” (2000) on ulmejutud. „Kevad kahel rannikul” (2000) on vormilt reisikiri, kuid tegelikult erinevaid teemasid puudutav essee, kus muuhulgas leidub tagasivaateid Kaplinski varasemale luuleloomingule. Pühendusteos „Isale” (2003) on autobiograafiline raamat, mis jutustab peamiselt autori noorusajast. Romaani „Seesama jõgi” (2007) tegevus toimub kuuekümnendate aastate Eestis, kuid hoolimata autobiograafilistest joontest ja äratuntavatest prototüüpidest on siiski tegemist fiktsiooniga.

Esseed

Jaan Kaplinski mahukas esseetoodang on suurelt osalt koondatud kogumikesse „Poliitika ja antipoliitika” (1992), „See ja teine” (1996), „Võimaluste võimalikkus” (1997), „Usk on uskmatus” (1998) ja „Kõik on ime” (2004) jm. "Paralleele ja parallelisme" (2009) sisaldab filosoofilisi arutlusi ja mõtteteri. Kogumik on koostatud aastatel 2000–2001 Tartu Ülikoolis peetud loengute põhjal.

Teostest üldisemalt:

Luule

Proosa

  • Kust tuli öö (1990)
  • Teekond Ayia Triadasse (1993)
  • Jää ja Titanic (1995)
  • Silm / Hektor (2000)
  • Kevad kahel rannikul ehk Tundeline teekond Ameerikasse (2000)
  • Kajakas võltsmunal (2000)
  • Isale (2003)
  • Seesama jõgi (2007)
  • Jää ... (2009)

Lasteraamatud

  • Kuhu need värvid jäävad (1975) koos Tiia Toometiga
  • Udujutt (1977)
  • Kes mida sööb, kes keda sööb (1977)
  • Jänes (1980)
  • Jalgrataste talveuni (1987)
  • Kaks päikest (2005)
  • Põhjatuul ja lõunatuul (2006)

Artiklid ja esseed

  • „Poliitika ja antipoliitika” (1992)
  • „See ja teine” (1996)
  • „Võimaluste võimalikkus” (1997)
  • „Usk on uskmatus” (1998)
  • „Kõik on ime” (Sarjast "Eesti mõttelugu") (2004)
  • "Paralleele ja parallelisme". (Artiklid ja killud. Sarjast "Kaasaegne mõte.") Tartu Ülikooli Kirjastus 2009. 276 lk. ISSN 1736-3136. ISBN 978-9949-19-040-9
Artikleid perioodikas

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Tellimine: Postitused (Atom)